"Minu Itaalia"

                                                                                                        Kristiina Praakli

Raamat räägib autori elust Itaalias, kuhu ta läks, sest armus ühte Itaalia mehesse kelle nimi oli Andrea. Enamus tegevusest raamatus toimub Genova linnas. Ta ütles, et ta sõidab Italiasse õppimise pärast, millest pool oli õige. Tal oli Itaalias vaja itaalia keelt, sest paljud kohalikud ei rääkinud inglise keelt hästi. Tänu "õppimisele" sai ta Itaalias veeta 3 kuud, peale mida naases Eestisse 90 päevaks, et siis jälle Itaaliasse lennata. Siis taotles ta elamisluba, mis kestis 90 päeva, sest siis polnud Eesti veel euroopa liidus. Raamat toimus minevikus ja olevikus, mille vahe oli 6 aastat. Raamat rääkis lisaks tema mõttetela ja tunnetele juhtumiste kohta ka kultuurist ja asjadest, mida peaks Itaaliasse minnes teadma. Näiteks, et Itaalias liinibussi minnes sisenetakse esimesest või tagaumisest uksest ja väljutakse esimesest või keskmisest uksest. Veel ei võeta näiteks ruumi sisse minnes välisjalanõusid ära. Selles mõttes oli see raamat parem, kui mingi turisti jaoks tehtud raamat. Raamatus räägiti ka Itaalia tuhmemast poolest, näiteks vihati Iraagis toimuva sõja ajal Britte ja Ameeriklasi. Isegi autorilt tuli inimene, keda ta teab küsima, kas ta on Britt või Ameeriklane sellepärast, et ta rääkis inglise keeles. Autor rääkis ka oma probleemidest, nagu näiteks elamisloa taotlemisest, mille taotlemiseks läks tal aega 3 päeva, sest süsteem polnud korralik. Teda solvas Itaalia politseinik, kui ta taotles elamisluba nii, et ta hakkas nutma. Raamatus olid ka kohad, kus näidati itaalia keelt, mis oli hispaania keelega väga sarnane, näiteks "polpo" itaalia keeles ja  "pulpo" hispaania keeles, mis mõlemad tähendavad kaheksajalga. Umbes nii nagu meil on Eesti ja Soome sarnased. Autor oli ise elanud mitmes kohas, Saksamaal, Eestis, Soomes ja nüüd oli tal aeg asuda elama Itaaliasse. Itaalased ei suhtunud hästi inimestesse, kes olid riigist, mis polnud Ameerika või mis polnud euroopa liidus. Enamus tumedanalisi, kes raamatus olid olid kõik vaesed. Rassismi kohtas autor mitmeidki kordi. Minu jaoks oli raamatus aga pilte liiga vähe, et saada hea ettekujutus nendest kohtadest, millest autor rääkis. Õnneks mõned olid ja need tegid pildi minu jaoks palju selgemaks. Raamatu võtsin, sest see oli mul kohe ema käest võtta. Soovitan raamatut kõikidele, kes soovivad minna Itaaliasse, sest siit võib saada teadmisi mida turismiraamatudest ei saa.