Viieteist aastane kapten

                             

                         "Viieteistkümneaastane kapten"

                                                                      Jules Verne

 Teise raamatune lugesin ma "Viieteistaastast Kaptenit", mille kinkis mulle Oskar kunagi. Seda lugesin ka meelsasti umbes kahe neljandiku pealt. Mulle tundus see aeg, kui na koos kapten Hulluga laeval olid suhteliselt igav. Aga kui kapten Hull kahjuks surma sai, läks raamat palju huvitavamaks. Kuidas saab Dick Sand sellega hakkama, et juhtida laeva, kuigi tal vedas, et ta leidis 5 head neegrit, kelle seas 1 oli tugev nagu karu ja Pilgrim oli ka tugev laev, mida sai juhtida ka 5 madrusega. Neil oli üldse palju õnne kogu reisi peal. Mulle endale tundus ka Negoro alguses kahtlane, aga ma poleks eales uskunud, et ta laeva Aafrikasse veab, ning ise ära põgeneb ja püüab ülejäänud Pilgrimi ellujäänud kas orjaks müüa või ära müüja. Keegi ei osanud seda arvata, kuni selleni, kui ta öösel rooli juurde ilmus ja kompassi juures koperdas, sest enne seda olid juhtunud ka muud kummalised asjad. Sand oli minu arust päris tark, kuigi sellele võis kaasa aidata ka ta vanemate puudumine. Aga julge oli ta ikkagi, sest ta oli täiesti uues kohas ega teadnud eriti midagi Aafrikast ja tal olid veel kaaslased. Aga 5 tubli neegrit aitasid teda ja ma ei arvanud, et nemad oleks Sandi petnud. Pilgrimi ellujäänud pääsesid tänu kapteni kiirele mõtlemisele ja külmaverelisusele. raamatust sain ka teada, et termiidi pesad on päris suured, mahutasid 9 inimest ja 1 suure koera. Raamat tuletas ka meelde raske elu, mis orjadel olid ja ka selle, mida tegime ajaloo tööna. Kõige kurvem koht oli minu jaoks see, kui Dingo suri, Ta oli sõbralik koer, kes oli kuri ainult nende vastu, keda ta teadis kurjad olevat. Mina oleks ka tahtnud olla see koer, sest ta suri vähemalt peremehe eest tagasi makstes ja ma oleksin muutnud raamatut nii, et Dingo oleks saanud vigastada, aga oleks ikkagi ellu jäänud ja saanud Weldonite truuks koeraks. Kuigi koerale võisgi peremehe eest suremine tunduda kõige parem, et tal poleks enam piinu ja õudusunenägusi peremehe pärast. Mind ajasid rohkem segadusse, kui aitasid need kohad, kus öeldi kohanimesid kaardilt, et saaksid aru ,

kus tegevus toimub. Ma ei tea Aafrika kaardi kohta eriti midagi. Sellel poolel Aafrikast, kus nad reisisid ei oleks ma küll tahtnud olla.. Arvan, et Sand ei surnud merel, sest ta oli väga kogenud juba 18 aastselt.  Loeksin raamatut ka teist korda, kui viitsiks. Minu arust oli raamat välimuselt ka ilus. Köite katmiseks mõeldud koht ja kaaned. Raamat võib huvitada 10-18 aastaseid. 

Hirvekütt

                                             "Hirvekütt"

                                                                J.F.Cooper

Minu esimene raamat, mida lugesin oli "Hirvekütt" ja see oli minu jaoks kõige igavam. Võtsin selle, kuna isa soovitas. See raamat tundus nagu ise ka indiaanlane olevat, ise rääkides indiaanlastest. See raamat oli aeglane, kirjeldused olid pikad, ilusad ja läbimõeldud. Raamat muutub ka huvitavamaks, kui saad sellest aru ja kuulad teda. Minul läks sellega tsipake aega ,aga pärast oli huvitavam lugeda. See läks muidugi järjest põnevamaks ka, Irokeesid tegid kõik raskemaks, Neil tuli algselt ainult Tasa kätte saada, aga Irokeeside pärast suri näiteks Ujuv Tom, kes skalpeeriti. Pärast seda tuli neil kaitsta kahte tütart,sest nemad poleks üksi hakkama saanud, kui Välejalg abi kutsuma läks. Ma ei saanud kordagi pilti, kuidas nende veepeal olev maja välja nägi. Ujuvast kodust sain pildi, see on umbes nagu lootsik, ainult et madalam ja laiem. Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem Hirvekütt. Ta oli minu moodi ka, rahulik ja mõtles enne kui tegi. Ta oli aus ja teda sai alati usaldada. Ta polnud vist mitte kunagi valetanud. Kui oleks saanud muuta midagi, siis oleksin teindu nii, et indiaanlased jäävad ellu. Näiteks abistab neid loodus ja nad suudavad vastu pidada niikaua, kui neid enam ei taheta tappa. Mulle tunduvad Indiaanlased, nagu metsa ninjad. Nad teavad metsast peaegu kõike ja oskavad seda ära kasutada. Nende paadid ja jalanõud olid vaiksed. Nad olid ette võtnud head ettevaatusabinõud. Ainuke nõrkus oli neil eksootiliste asjade suhtes. Nad vahetasid  vist 3 elevandi kujulise malenupu eest 2 pantvangi. Kui oleksin saanud olla ükskõik mis, siis oleksin olnud hirveküti üks sulg ta peapaelal. Ma saaksin kogu oma elu olla ausa inimese peas ja jälgida ta tegemisi. Ma arvan, et raamat on natuke vanematele noortele, sest nooremad ei saaks sellest raamatust aru. See raamat oli samast sarjast, kust "Viieteistkümneaastane kapten".

Harry Potter

                                     

                     "Harry Potter : Harry Potter ja tarkade kivi"

                                                                                   J.R.Rowling

Oma Viimase Raamatuna lugesin ma Harry Potterit. Võtsin selle raamatu, sest mõtlesin sarja läbi lugeda, kuna polnud seda kunagi varem teinud ja kõik 7 osa kogusid tolmu riiulil. Lisaks on mulle ka meeldinud Harry Potteri filmid ja sellest tuligi mõte. Lugesin seda raamatut kõigist kolmest kõige meelsamini, sest koguaeg võis midagi sootuks uut juhtuda, sest see oli fantaasiarikas. Selle raamatu lugesin ka kõige kiiremini läbi, kuigi see võis ka tulla selle pikkusest. Ma ei saanud ka raamatut käest panna. Ema pidi mind peaaegu miga kord magama ajama, kui seda õhtul lugesin. Kindlasti loen läbi ka järgmised osad. Raamatut lugedes arvasin samuti alguses, et Snape oli paha, kuigi tegelikult püüdis ta tasuda selle eest. mida tegi Harry isa James Potter. Ma ei mäletanud eriti palju Harry Potterist, aga mulle oli kindlalt meelde jäänud, et ta onu, tädi ja nõbu olid halvad, aga nad olid parim võimalus Dumbledori arvates. Ma arvan, et oleksin sama teinud, sest siis oleks Harry olnud ohutumas kohas. Ma ei usu, et oleksin nii kiiresti asjadega kohanenud, kui tema, kui ta sai teada, et ta vanemad olid surnud jne. Mul oleks läinud vähemalt umbes pool raamatut, et sellega leppida. Vanemate surm oleks kindlasti kõige valusam olnud. Aga eluga tuleb edasi minna. Harry oli ka julge, näiteks julges ta mängida lendluudpalli, kuigi ei teadnud sellest eriti midagi.  Kui oleksin saanud olla ükskõik milline asi Harry Potteri esimesest osast, siis oleksin olnud öökull, sest mind pani imestama kuidas nad tõid ja viisid kirja või pakke nii pikka maad. Mulle tundus, nagu oleks see kool olnud teises dimensioonis või midagi. Lisaks on öökullid ühed mu lemmik linnud, sest nad saavad oma pead 360 kraadi pöörata. Kui oleksin saanud muuta ühte kohta raamatus, siis oleksin muutnud seda kohta, kus Hagrid pidi draakoni ära andma. sest mulle oleks meeldinud , kui see draakon oleks loos edasi olnud ja abistanud Harryt ja olnud ta sõber. Näiteks oldaks antud Hagridile katseaeg, mille ta oleks läbi teinud ja draakonile oleks ostetud suur puur. Soovitan seda raamatut ja sarja kõigile, kellel on natukenegi fantaasiat.