Hirvekütt

                                             "Hirvekütt"

                                                                J.F.Cooper

Minu esimene raamat, mida lugesin oli "Hirvekütt" ja see oli minu jaoks kõige igavam. Võtsin selle, kuna isa soovitas. See raamat tundus nagu ise ka indiaanlane olevat, ise rääkides indiaanlastest. See raamat oli aeglane, kirjeldused olid pikad, ilusad ja läbimõeldud. Raamat muutub ka huvitavamaks, kui saad sellest aru ja kuulad teda. Minul läks sellega tsipake aega ,aga pärast oli huvitavam lugeda. See läks muidugi järjest põnevamaks ka, Irokeesid tegid kõik raskemaks, Neil tuli algselt ainult Tasa kätte saada, aga Irokeeside pärast suri näiteks Ujuv Tom, kes skalpeeriti. Pärast seda tuli neil kaitsta kahte tütart,sest nemad poleks üksi hakkama saanud, kui Välejalg abi kutsuma läks. Ma ei saanud kordagi pilti, kuidas nende veepeal olev maja välja nägi. Ujuvast kodust sain pildi, see on umbes nagu lootsik, ainult et madalam ja laiem. Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem Hirvekütt. Ta oli minu moodi ka, rahulik ja mõtles enne kui tegi. Ta oli aus ja teda sai alati usaldada. Ta polnud vist mitte kunagi valetanud. Kui oleks saanud muuta midagi, siis oleksin teindu nii, et indiaanlased jäävad ellu. Näiteks abistab neid loodus ja nad suudavad vastu pidada niikaua, kui neid enam ei taheta tappa. Mulle tunduvad Indiaanlased, nagu metsa ninjad. Nad teavad metsast peaegu kõike ja oskavad seda ära kasutada. Nende paadid ja jalanõud olid vaiksed. Nad olid ette võtnud head ettevaatusabinõud. Ainuke nõrkus oli neil eksootiliste asjade suhtes. Nad vahetasid  vist 3 elevandi kujulise malenupu eest 2 pantvangi. Kui oleksin saanud olla ükskõik mis, siis oleksin olnud hirveküti üks sulg ta peapaelal. Ma saaksin kogu oma elu olla ausa inimese peas ja jälgida ta tegemisi. Ma arvan, et raamat on natuke vanematele noortele, sest nooremad ei saaks sellest raamatust aru. See raamat oli samast sarjast, kust "Viieteistkümneaastane kapten".