Viieteist aastane kapten

                             

                         "Viieteistkümneaastane kapten"

                                                                      Jules Verne

 Teise raamatune lugesin ma "Viieteistaastast Kaptenit", mille kinkis mulle Oskar kunagi. Seda lugesin ka meelsasti umbes kahe neljandiku pealt. Mulle tundus see aeg, kui na koos kapten Hulluga laeval olid suhteliselt igav. Aga kui kapten Hull kahjuks surma sai, läks raamat palju huvitavamaks. Kuidas saab Dick Sand sellega hakkama, et juhtida laeva, kuigi tal vedas, et ta leidis 5 head neegrit, kelle seas 1 oli tugev nagu karu ja Pilgrim oli ka tugev laev, mida sai juhtida ka 5 madrusega. Neil oli üldse palju õnne kogu reisi peal. Mulle endale tundus ka Negoro alguses kahtlane, aga ma poleks eales uskunud, et ta laeva Aafrikasse veab, ning ise ära põgeneb ja püüab ülejäänud Pilgrimi ellujäänud kas orjaks müüa või ära müüja. Keegi ei osanud seda arvata, kuni selleni, kui ta öösel rooli juurde ilmus ja kompassi juures koperdas, sest enne seda olid juhtunud ka muud kummalised asjad. Sand oli minu arust päris tark, kuigi sellele võis kaasa aidata ka ta vanemate puudumine. Aga julge oli ta ikkagi, sest ta oli täiesti uues kohas ega teadnud eriti midagi Aafrikast ja tal olid veel kaaslased. Aga 5 tubli neegrit aitasid teda ja ma ei arvanud, et nemad oleks Sandi petnud. Pilgrimi ellujäänud pääsesid tänu kapteni kiirele mõtlemisele ja külmaverelisusele. raamatust sain ka teada, et termiidi pesad on päris suured, mahutasid 9 inimest ja 1 suure koera. Raamat tuletas ka meelde raske elu, mis orjadel olid ja ka selle, mida tegime ajaloo tööna. Kõige kurvem koht oli minu jaoks see, kui Dingo suri, Ta oli sõbralik koer, kes oli kuri ainult nende vastu, keda ta teadis kurjad olevat. Mina oleks ka tahtnud olla see koer, sest ta suri vähemalt peremehe eest tagasi makstes ja ma oleksin muutnud raamatut nii, et Dingo oleks saanud vigastada, aga oleks ikkagi ellu jäänud ja saanud Weldonite truuks koeraks. Kuigi koerale võisgi peremehe eest suremine tunduda kõige parem, et tal poleks enam piinu ja õudusunenägusi peremehe pärast. Mind ajasid rohkem segadusse, kui aitasid need kohad, kus öeldi kohanimesid kaardilt, et saaksid aru ,

kus tegevus toimub. Ma ei tea Aafrika kaardi kohta eriti midagi. Sellel poolel Aafrikast, kus nad reisisid ei oleks ma küll tahtnud olla.. Arvan, et Sand ei surnud merel, sest ta oli väga kogenud juba 18 aastselt.  Loeksin raamatut ka teist korda, kui viitsiks. Minu arust oli raamat välimuselt ka ilus. Köite katmiseks mõeldud koht ja kaaned. Raamat võib huvitada 10-18 aastaseid.